Ärikas BMWga jäi seisma. Tõsine sakslane, kuulas saksa musa ja sõitis 180-ga. Autost väljudes andis palavus jälle tunda, sest autos oli muidugi võimas konditsioneer.
Berliini kesklinna jõudes kadusime suurlinna melusse.. Hakkasime Charlottenburgi linnajagu otsima. Couchsurfingu kaudu olin leidnud ööbimiskoha Enlai juures. Pärast paari telefoni kõne saime Enlaiga kokku. Chill kuju jalgrattaga ja lokkis juustega.. ta ütles, et peab tööle tagasi minema. Andis kodu võtmed meie kätte ja juhatas meid enda juurde. Sõitsime metrooga.. mul ei olnud mõttes muud, kui et saaks vaid dushi alla! Leidsime õige tänava peagi üles.. ilus allee ja vanad majad. Ka Enlai kodu oli ühes sellises majas. Vedasime endid ja oma kotid viiendale korrale. Käisime dushi all ja läksime linna peale. Tundsin end jälle inimesena! Viimati käisin dushi all Viljandis!!
Berliin on linn, kuhu peab jääma kauemaks.. nii palju avastada ja nii palju erinevas rahvuses inimesi tänavatel. Kolasime veidi poodides, ostsime 5 euroga kaks ühesugust T-särki.. töllerdasime ja hirnusime niisama.. astusime ka mingisse pubisse sisse, võtsin Coco Loco kokteili ja elu tundus hea :) Lõpuks hakkasime kodu poole minema. Jooksime paduvihmas.. olime läbimärjad kui metroo peale jõudsime! See vihm jäi ka reisi jooksul viimaseks..
Hommikul, 2. augustil, hakkasime Berliinist edasi minema. Üritasime linnast välja saada.. hullumaja, kui suur see Berliin on! Ekslesime nende U-ja S-bahnidega ja ei saanud ise ka aru, kuhu me minema peame. Tõeline kopp oli juba ees. Lõpuks istusime kusagil U-bahni jaamas pingil ja mõistus oli otsas. Üks rongijuht vaatas meie poole: "Do you have some problem?" . Tänu sellele muhedale mehele saime õigete rongidega jänest sõites Potsdami. Linn, mis on umbes tunni aja kaugusel Berliinist. Kõndisime umbes 5 km enne kui Potsdami äärde jõudsime ja hääletama hakkasime. Naine väikese autoga korjas meid peale. Leidsime end kusagil teeäärsest söögikohast. Sõime kõhud täis ja hakkasime parkla väljasõidu juures Müncheni sildiga hääletama.
Vehkisime, naersime ja tegime igasugu imeasju, et peale võetaks. Hääletamine on väga emotsionaalne tegevus! Veidi aja möödudes jäi politsei auto seisma ja küsis mis me siin teeme. Kontrolliti dokumente ja hoiatati, et ikka kiirteele ei läheks ja kõik oli lõpuks okei. Jätkasime aga oma tegevust. Seisma jäi naine, kes läks otsejoones Münchenisse välja. Sõitsime mööda kiirteed 4 tunniga Saksamaa teise otsa. Kell 1 öösel jõudsime Münchenisse. Paar kiiret smsi Manuelile, kelle leidsime jällegi couchsurfing.com'ist. Läksime S-bahni.. või oli see U-bahn, peale ja sõitsime tund aega vales suunas. Teine tund aega õiges suunas ja lõpuks saime Manueliga kokku. Ta tuli meile jaama vastu. Lokkis punaste juustega inseneri ala tudeng. Sümpaatne. Jõudsime tema ühika tuppa. Jõime Müncheni Specialit ja lobisesime pool ööd niisama.
1 comment:
Õu, mis mõttes selline pealkiri?:)
Post a Comment