Hola

Destinazione!

Pildil Cefalù!

Messina.. kaootiline sadamalinn, kohati räpane! Enne teele asumist sõime pizzast kõhu täis. Järjekordselt ei teadnud me, kuhu minema peaks.. sihiks oli aga Palermo! Küsisin tänaval ühelt vanalt mehelt, milline tee Palermo poole viib.. Hakkasime kõndima ja vahepeal puhkasime veevõtu kohas.. üks mees tuli juttu rääkima. Ütles, et oli juba ammu märganud, et me siin kõmbime, suured kotid seljas. Ta tundis huvi, kuhu me läheme. Selgus, et kõndisime vales suunas.. Sama mees pakkus välja, et viib meid oma autoga õigesse kohta, kus meil oleks hea hääletada! Jälle kohtasime niivõrd abivalmis, umbkeelset itaallast! Kui inimesed said teada, et Eestist oleme, siis imestati alati. Seda muidugi juhul, kui teati, kus meie piccola paese on! Veel suuremaid silmi tehti selle peale, kui seletasime, kuidas me sinnani välja olime jõudnud! Oeh, Eestile tegime kõvasti reklaami.. tihti näitasime kaardi pealt, kus me asume! Jõudsime õigesse kohta ja sain veel samalt mehelt kingituseks raamatu Sitsiiliast! :) Hääletasime põhimõtteliselt veel linnas.. kusagil ülekäiguraja kõrval, kus seisvatest autodest inimesed meid imetlesid.. tegime Kiqga mingeid tantsuliigutusi ja saatsime õhusuudlusi.. nalja sai nii palju! Kaua me seal oodata ei jõudnud. Peagi vurasime juba Palermo poole. Väike naiste auto kahe kutiga, kes olid samal päeval Firenzest tulnud, pluss et neil oli veel palju palju pagasit.. ja veel meie ja meie kotid! Neil endil oli koju jõudmiseks veel umbes 50 km Milazzosse sõita.. kui nad aga teada said, et meil soov veel samal päeval Palermosse jõuda, olid nad meid nõus ära viima!! nad sõitsid meie pärast 400 km rohkem.. vaatamata sellele, kui väsinud nad olid! Sõitsime Milazzosse, kutid käisid kodust läbi ja seejärel suundusime edasi. Umbes kesköö paiku jõudsime Cefalùsse. Che bella città! Oli juba pime ja linn oli ellu ärganud! Keskuse piazza restoranid olid paksult inimesi täis. Cefalù - tõeline Sitsiilia linn.. romantiline ja vana!
Ka meie läksime restorani. Võtsin caprese salati! Mmmmm mozzarella - kõige parem juustuline!!
Jõime veel mingit maja veini (ma ei taha teada, kui palju arve võis tulla) ja rääkisime juttu.. st mina üritasin Christianiga itaalia keeles rääkida, sest kumbki neist eriti inglise keelt ei rääkinud. Peale restorani jalutasime tänaval ja võtsime veel gelatod!!! Nii mõnus oli .. aga väsimus tappis, ma ei teagi, kas me saime aru mis meiega toimub. . me olime täiesti omadega läbi sellest seiklemisest!
Kella 1 paiku öösel jõudsime Sitsiilia pealinna! Saime Palermo Politeamas Cosimo (meie host) ja tema sõbra Davidega kokku. Nad ei suutnud aru saada, kuidas need kutid meie heaks nii palju tegid! Me ka ei saanud aru, miks .. aga tol hetkel mõtlesin ma ainult pehmest voodist!
Läksime neljakesi Cosimo juurde. Ta elas kesklinnas, korteris.. suures ja päris uhkes korteris. Kiq läks kohe magama, mina aga lobisesin nendega veits. Nii toredad kutid.. nad olid 2007 aastal Tallinnas erasmusega vahetusüliõpilased. Couchsurfingust võtsin Cosimo sellepärast, et tal oli Current Mission: "See penguins..I've been in Estonia for 5 months to see penguins..but i didn't find them.." Naljatilk.
Sellel ööl sain end üle pika pika aja välja magada!

.. lõuna poole, kuni Vahemeri vastu tuleb!

Öösel jõudsime Viareggiosse. Hommikul jõime mõnusad cappuchinod ja sõime cornettosid (saiakesi), nagu alati.. nii maitsev!
Gigi sõnul oli Viareggio Itaalia California.. võib-olla tõesti. Minu meelest oli see aga täielik turistide lõks. Mitmeid kilomeetreid rannajoont, kuhu peale astumiseks peab maksma. Rannatoolid on cm täpsusega reas ja liiv on ära riisutud. Ranna äärne tänav on täis Prada ja Dolce & Gabbiano :D poode..
Aga ujumas me siiski käisime. Selleks kõndisime veidi linnast välja ja leidsime peaaegu inimtühja koha.. Surfamiseks ideaalsed helesinised lained! Vägev!
Viareggios olid meil nö mõõnad. Magasime mitu ööd õues. Olenemata sellest, et veetsime päris palju aega kohalikus Interneti punktis, ei saanud me couchsurfingu kaudu selles linnas ühtegi kontakti.. Aga mõned ööd pargis andsid sellele teekonnale vürtsi juurde! Iga hommik umbes kell 7 üles ja cappuchinot jooma.. Kuigi käisime soojas ja sinises meres ujumas olid juuksed juba nagu rastad! TEEKSIN KÕIK ET DUSHI ALLA SAADA!
Peale paari päeva Viareggios redutamist suundusime edasi lõuna poole.. lõuna poole, kuni Vahemeri vastu tuleb!
Hakkasime Viareggiost hääletama. Jõudsime kiirteedeni ja lehvitasime Roma silti, mis oli huulepulgaga tehtud, sest marker lõppes otsa! Päike kõrvetas jälle ja keegi ei tahtnud peale võtta.. "Mis mõttes, et te tahate Roma saada.. see on ju nii kaugel!" Ikka laiutati käsi, lehvitati, saadeti õhusuudlusi ja kõike muud sellist.. seisime lihtsalt nõutult lõpuks ja lõpetasime hääletamise. Järsku jäi seisma väike Fiat. Noor kutt astus autost välja ja küsis vigases inglise keeles, kas meil on probleem.. Lõpuks sõitsime temaga Rihanna ja Mika hittide saatel mööda rannajoont Kesk-Itaaliasse välja! Nii ilus rannajoon.. mägine! ja need vaated!
Alberto sõitis Viterbosse. See on natuke maad ennem Roomat. Viterbos on ilus müüriga ümbritsetud maaliline vanalinn.. meil aga selle imetlemiseks energiat polnud. Elulist tähtsust omas toidupoe leidmine! Seda me aga ei leidnud ja suurest väsimuset suundusime lihtsalt McDonaldsisse.
Üritasime Ternisse hääletada. Algul ei saatnud meid jälle edu.. aga oh neid abivalmis inimesi: teismelised tüdruk ja poiss jäid autoga seisma. Nad ise olid kohalikud ega sõitnud kaugele, aga olid meie pärast mures.. soovitasid meile miskit mis ei kõlanud loogiliselt, aga nad olid nii armsad oma abivalmidusega. Mõne aja pärast olid nad tagasi.. tulid vaatama, kas me ikka hääletame. Varsti jäi seisma üks mees. Ütles, et me istuks autosse. Ta oli samuti murelik. Ta kirjutas meile sildi "Terni. Grazie!" ja soovis meile edu. Nii muhe mees. Lõpuks saime peale. Jõudsime Terni juurde ja sealt edasi juba Napoli sildiga. Jõudsime mõne minuti tee ääres olla, kui üks rekka seisma jäi. Kaks meest sees.
"Napoli??!.. Siii siii Napoli!!"
Kiq veel kahtles natuke, et kahtlane värk. Rekka ja kaks itaallast.. aga meie reis kulges lõbusalt! Sõitsime läbi sumeda Itaalia öö lõuna poole. Renato lõõritas kaasa laulda.. romantilised Itaalia hitid! Kusjuures ta isegi tantsis seal rekkas. Napolist mööda sõites oli tunda väävli lõhna: Vesuuv!
Suureks hitiks kujunes minu estonia-italiano dizionario, eesti-itaalia sõnastik! Renato hakkas oma paarimehele kõikvõimalikke eesti keelseid hüüdnimesid panema.. Ütles peale suurt veerimist: "mägikits" ja näitas näpuga oma kaaslase poole. Me lihtsalt naersime pooleks end.. nii naljakas oli.. peale selle leidis ta veel oma kaaslase iseloomustamiseks "neitsilik eesel" jms jms. Me lihtsalt hirnusime. Nii kulges 4kesi meie teekond läbi öö kuni Sala Consilina linnani, kus mõlemad rekkamehed elasid. Kohale jõudes läksime jäätist sööma!!
Varem juba uuriti ja puuriti, kas meil on magamiskoht olemas. Vastasime loomulikult, et ei ole.. Peale mitut ööd pargis magamist olime Grand Hotel Calabrias!! Päris hea.. Hotell kuuluvat sõbrale ja seega kupatati meid sinna! Me olime lihtsalt sõnatud.. mis mõttes? Chillisime veidi rõdul ja siis nad läksid minema. Leppisime kokku, et hommikul saame hotelli ees kokku. Pesime Kiqga riideid ja läksime ise ka dushi alla. Mmmm milline luksus. Ma ei hakka kirjeldama, milline mu pesuvesi oli! . Hommikul läksime alla cappuchinot jooma ja siis jalutasime hotellist välja. Retseptsionisti kutt jooksis meile järele. Me unustasime oma ID-kaardid sinna. . ja siis ta ütles, et me peame maksma ju ka!! Ma kokutasin veidi ja siis nägin, et meie sõbrad saabusid just hotelli juurde.. näitasin nende peale ja ütlesin, et nad maksavad. Issand, mida me kõike kokku ei keeranud sel reisil. Aga nad olid täiesti nõus maksmisega.. ilmselt neil oligi see plaanis.
Renato tegi oma motikaga mulle väikse ringi ja siis suundusime randa!!! Kuum PÄIKE. Liiv oli samuti nii kuum, et seal oli võimatu käia. Neil oli kaasas sõber, kes terve mu ranna päeva ära rikkus. Ta hakkas mind vist 5 minuti pärast armastama, ajas mulle sellist ila et jube. Pidin oma ähmase itaalia keelega kõike tagasi tõrjuma. Lihtsalt ei viitsi selliste inimestega suhelda. Aga sain vähemal võõrast keelt purssida!
Õhtul suundusime juba Cosenza poole. Algas jälle mõõnaperiood! Selles vanas ja väsinud Lõuna-Itaalia linnas "magasime" pargipingil. Aga hommikune cappuccino tegi maailma jälle paremaks!
Cosenzast suundusime aga edasi.. Hääletasime väikese punase auto peale. Kolm kutti ja meie. Veidi kitsas oli, aga see-eest lõbus. Üks kutt oli väga pikkade juhtmetega ja ainult kollase särgiga Antonio oskas inglise keelt. Terve tee korrutasin talle kui birichino ta on!. Nendega saime juba peaaegu nina otsa välja. Sai ka kokku lepitud, et kui kunagi Sitsiiliast tagasi tuleme, siis nad võtavad meid sadamast peale ja tagasi Cosenzasse. Vahetasime aga numbrid ja jätsime hüvasi. Meile osteti isegi veel vett teepeale kaasa.. ja seal kus me edasi hakkasime hääletama anti meile niisama üks mõnus kollane melon. Nimelt neid müüakse Itaalias igalpool.. ja need on nii head magusad!!! ei maitse kohe mitte nii, nagu mul oli meelde jäänud Kose kooli sööklast... !
Lõpuks korjati meid peale. Väga toredad inimesed, noorpaarike.. rääkisid fluent english ja kõik oli mõnus. Nendega kulgesime Villa San Giovannisse, sadamalinna. Jalutasime piletiputka juurde, et 1 euro eest praamipiletit osta.
Mind ja minu unistust lahutas veel 20 minutit! Praam oli sarnane meie mandri ja Saaremaa vahel sõitvale. Kõõlusin üle käsipuu ja vaatasin ootusäravalt Sitsiilia poole.. üks kutt hakkas vestlema:
"Ciao"
"Ciao"
"You are from USA?"
"No"
".. from Germany?"
"No"
".. from Holland?"
"No.. from Estonia"
"Ah I tought that!"


Peagi olime Sitsiilia pinnal, Messina!!

Häälega reisides ei saa plaane teha. Üks päev korraga.

Sellel ööl seal heki ääres ei maganud ma silmatäitki. Kiq magas. Kuulasin, kuidas autod öö läbi mööda vuhisesid ja mõlgutasin niisama mõtteid.. Jälgisin, kuidas öö läheb üle päevaks. Kell oli umbes 7, kui Kiq ärkas ja me oma kodinad kokku pakkisime ning lähedal olevasse bensukasse cappuccino't jooma läksime. Kui hästi see maitses. Tundsin kohe, et oleme Itaaliasse jõudnud. Itaallased ja nende kohvi valmistamisekunst.. super! Peagi olime Firenze sildiga tee ääres. Verona.. Firenze.. nagu me lõpuks aru saime, siis itaallasetele tundus selline vahemaa üksteisest Mammmma-mia kui kaugel! Hääletasime suhteliselt kitsa koha peal ja kui autod seisma jäid, siis tekkis meie pärast väike ummik! Aga itaallastel pole sellest sooja ega külma, kas nad takistavad kedagi või ei. Oh neid emotsioone ja žeste!! Peagi sõitsime mingi italiaanoga, kes kuulas romantilist Laura Pausinit ja uuris-puuris, kes me sellised oleme. Sain oma vajaka jääva keeleoskuse esimest korda proovile panna! Parli bene italiano, brava! Räägid hästi itaalia keelt, tubli!
Peagi leidsime end täiesti hullumeelsest kiirteerägastikust ja lihtsalt võimatu oli õiges suunas hääletama hakata.. kiirtee ääres olemine tundus kui surma minek, . täiesti tõsiselt! Olime ikka veel kusagil Verona lähedal.. kõndisime ja kõndisime ja ei teadnud, mida täpselt teha. Silt nagu näitas, et Modenasse saab sealt ja sealt aga jalgsi õige koha peale lihtsalt minna ei saanud! Päike kõrvetas, joogivesi pudelis oli soe ja õlad olid 10 kilosest seljakotist väsinud..
Lõpuks oli mõlemil juba kopp ees. Panime sildi kotti ja hääletasime niisama.. umbes 3. auto jäi juba seisma! Kergendustunne! Selle autoga suundusime seiklustesse. Juht oli elukutselt kloun. See oli mingi vana mikrobuss, mis oli täis kõikvõimalikke asju, mida ühe klouni elukutse juures vaja võiks minna. Ja loomulikult mitte sõnagi inglise keelt.. solo italiano!
Ta ei sõitnud küll sinna, kuhu me plaanisime (Modenasse), aga meil oli kopp nii ees ja mõtlesime, et lähme sinna, kuhu Jumal juhatab! Kõigepealt ütles kloun Gigi, et lähme Lazise linna, Garda järve äärde. Tal olla vaja seal spetacolo, etendus teha! Algul ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et ta tõsiselt oma elukutse esindaja on, aga.. Jõudsime kohale.. Lazise Garda ääres on nii ilus linn, antiigi hõnguline ja romantiline.. ja helesinine Garda järv! Paradiis. Istusime Kiqga järve ääres ja kõlgutasime jalgu vees, samal ajal kui Gigi oma showd tegi. Ta sõitis 4 rattaliste retro rullikatega ja tegi seda väga professionaalselt! Ta läks rahvale hästi peale. Etenduse lõppedes käis ta restost läbi ja ostis 3 suurt pizzat! Istusime vee ääres ja lasime hea maitsta! Päev otsa söömata, maitses see nii hästi!
Edasi suundusime Como järve äärde. Olin seal ka varem käinud. Tegime pilte ja peagi olime Milaanos! Milaano kesklinnas oli Gigi jälle uiskudel ja rahvaga naljatamas. Ma jätsin Kiq temaga sinna ja sain Albertoga kokku. Jalutasime, ajasime lolli juttu, togisime teineteist, naersime ja sõime gelatot! Gelato, ti amo! Mmmm:)
Varsti olime tagasi autos. Ütlesin, et tahaks mere äärde minna! Viareggio, here we come! Sõitsime poole ööni. Vahepeal tegime peatuse Genovas. Jalutasime öistel linna tänavatel. Nii soe oli.. kell 12 öösel oli umbes 30 kraadi! Ja kohe kui linna jõudsime, oli meil Kiqga esimene mõte, et tahaks siia ülikooli! Nii ilus linn.. see arhitektuur ja need vaated! Genova - mere äärne unistus!

Manueli ühika juures õues sõime hommikust. Nii mõnus oli! Peagi ilmus 2.korruse rõdule mingi kutt veepüssiga ja hakkas meid pritsima! Nalja sai.. meie esialgene plaan oli hakata edasi hääletama, kuid meid veenati ümber.. Läksime Manueli, veepüssi-kuti ja nende sõpradega järve äärde. Mängisime kaarte, ujusime ja lollitasime niisama. Õhtul umbes 8 ajal hääletasime Müncheni ääres kes teab kus.. kell 11 leidsime end ikka samast kohast.. inimesed tulid juurde rääkima, nõu andma, soovitama ja niisama rääkima.. Saksamaal ei ole hääletamine igapäevane nähtus. Lõpuks tuli üks kutt väga konkreetse jutuga: tulge täna ööseks minu juurde, ma elan siin samas. Meie aga vastu, ei ei me hääletame edasi, kõik on korras. Too kutt aga ei andunud alla.. ütles, et käib kodust läbi ja toob mõned õlled. Mõne aja pärast oli ta 5 õlle pudeliga tagasi. Nii me seal siis olime: minul ja Kiqul õlled käes, samal ajal hääletasime ja too kutt istus paar meetrit eemal.. ta ei saanud aga kaua meie seltskonda nautida, sest peagi korjati meid peale. Saime paarkümmend km edasi.. vähemalt linnast välja. Juht oli murelik mees, kes oli ka nooruses hääletanud.
Öö oli juba käes, kui olime jälle mingis kiirteeäärses parklas ja hääletasime sildiga "Innsbruck". Lihtsalt nii palju nalja sai. Ma naersin ja tarbisin terve paki küpsiseid samal ajal kui Kiq tegi lolle nägusid ja üritas autosid peatada. Loca.
Peagi loksusime mingi väikese bussiga ITAALIA suunas. Magasin, kui me piiri ületasime. Hommikul 3 .. 4 ajal jõudsime Verona lähedale. Valge oli juba. Kõndisime kotid seljas ja otsisime mõnda põõsaalust, et magama heita. Nii soe oli ju! Olime peaaegu paraja koha leidnud, kui politsei auto meie kõrval seisma jäi: "Dove andate?" (Kuhu te lähete?) See tuli väga ootamatult.. Meie seljataga oli mingi supermarket ja siis ma lambist vastasin, et me otsime seda marketit.. huvitav kus see olla võiks? HAhaha.. nad juhatid meid ja siis sõitsid minema!
Meie aga leidsime sobiva heki, kus ääres öö veeta.

Two days on the road and you're still on my mind..

Ärikas BMWga jäi seisma. Tõsine sakslane, kuulas saksa musa ja sõitis 180-ga. Autost väljudes andis palavus jälle tunda, sest autos oli muidugi võimas konditsioneer.
Berliini kesklinna jõudes kadusime suurlinna melusse.. Hakkasime Charlottenburgi linnajagu otsima. Couchsurfingu kaudu olin leidnud ööbimiskoha Enlai juures. Pärast paari telefoni kõne saime Enlaiga kokku. Chill kuju jalgrattaga ja lokkis juustega.. ta ütles, et peab tööle tagasi minema. Andis kodu võtmed meie kätte ja juhatas meid enda juurde. Sõitsime metrooga.. mul ei olnud mõttes muud, kui et saaks vaid dushi alla! Leidsime õige tänava peagi üles.. ilus allee ja vanad majad. Ka Enlai kodu oli ühes sellises majas. Vedasime endid ja oma kotid viiendale korrale. Käisime dushi all ja läksime linna peale. Tundsin end jälle inimesena! Viimati käisin dushi all Viljandis!!
Berliin on linn, kuhu peab jääma kauemaks.. nii palju avastada ja nii palju erinevas rahvuses inimesi tänavatel. Kolasime veidi poodides, ostsime 5 euroga kaks ühesugust T-särki.. töllerdasime ja hirnusime niisama.. astusime ka mingisse pubisse sisse, võtsin Coco Loco kokteili ja elu tundus hea :) Lõpuks hakkasime kodu poole minema. Jooksime paduvihmas.. olime läbimärjad kui metroo peale jõudsime! See vihm jäi ka reisi jooksul viimaseks..
Hommikul, 2. augustil, hakkasime Berliinist edasi minema. Üritasime linnast välja saada.. hullumaja, kui suur see Berliin on! Ekslesime nende U-ja S-bahnidega ja ei saanud ise ka aru, kuhu me minema peame. Tõeline kopp oli juba ees. Lõpuks istusime kusagil U-bahni jaamas pingil ja mõistus oli otsas. Üks rongijuht vaatas meie poole: "Do you have some problem?" . Tänu sellele muhedale mehele saime õigete rongidega jänest sõites Potsdami. Linn, mis on umbes tunni aja kaugusel Berliinist. Kõndisime umbes 5 km enne kui Potsdami äärde jõudsime ja hääletama hakkasime. Naine väikese autoga korjas meid peale. Leidsime end kusagil teeäärsest söögikohast. Sõime kõhud täis ja hakkasime parkla väljasõidu juures Müncheni sildiga hääletama.
Vehkisime, naersime ja tegime igasugu imeasju, et peale võetaks. Hääletamine on väga emotsionaalne tegevus! Veidi aja möödudes jäi politsei auto seisma ja küsis mis me siin teeme. Kontrolliti dokumente ja hoiatati, et ikka kiirteele ei läheks ja kõik oli lõpuks okei. Jätkasime aga oma tegevust. Seisma jäi naine, kes läks otsejoones Münchenisse välja. Sõitsime mööda kiirteed 4 tunniga Saksamaa teise otsa. Kell 1 öösel jõudsime Münchenisse. Paar kiiret smsi Manuelile, kelle leidsime jällegi couchsurfing.com'ist. Läksime S-bahni.. või oli see U-bahn, peale ja sõitsime tund aega vales suunas. Teine tund aega õiges suunas ja lõpuks saime Manueliga kokku. Ta tuli meile jaama vastu. Lokkis punaste juustega inseneri ala tudeng. Sümpaatne. Jõudsime tema ühika tuppa. Jõime Müncheni Specialit ja lobisesime pool ööd niisama.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest...

Kolmapäeval, 30 juuli hakkasime Viljandist hääletama. Mäletan, et linnast välja kõndides mõlgutasin mõtteid, et kas me üldse Sitsiiliasse jõuame.. Aga see selleks. Ühe autoga jõudsime Pärnu lähistele, Hullu risti. Kuigi viibisime veel Eestis, oli suhteliselt palav.. huvitav mis seal Lõunas siis veel olla võiks? Hääletasime umbes pool tundi ja lõpuks peatus tühi buss, mis tuli Soomest ja suundus Vilniusesse. Oh seda õnne: saime ühe raksuga Kaunase juurde välja, mõnus konditsioneer ja külm vesi pealekauba!
Õhtu ja Leedu. Nüüd selgus, et tore oleks, kui vaid vene keelt oskaks! Hääletasime rekka peale. Rafael, 30 aastane poolakas, kes ei osanud inglise keelt. Aga see tegigi asja lõbusaks. Kehakeel ja Euroopa kaart ajasid vabalt asja ära! Tegime selgeks, et meie siht on Sitsiilia. Tema aga selle peale "EXTRA!"
Rafaeliga kulges meie tee Suwałki. Selles Poola linnas meie päev ka lõppes. Esimese öö möödus rekkas magades. Meie Kiqga üleval ja Raffa all. Hommikul pakuti meile kohvi ja võileibu ning sõit mõnusa muusika ja nalja saatel võis jälle alata! Istusin kõrvalistmel ja Kiq taga. Poolamaa.. kõikjal võeti vilja. Rafaeliga saime Varssavi lähedale. Nii kahju oli lõbusast kompanjonist lahku minna.. Selliseid hetki oli sel reisil väga palju.
Peagi leidsime end järgmise rekkaga juba Saksamaa suunas sõitmas. Samuti poolakaga ja täpselt sama lugu keeleoskusega! Aga nagu ikka, saime hakkama! Kell oli umbes 3 öösel, kui juht rekka peatas. Mina istusin jälle kõrval ja olin justkui pooleldi unedemaal. Rekkajuht näitas näpuga otse ette ja ütles: "Deutschland". Ehk et me pidime nüüd maha ronima, sest ta ise keeras teise suunda. Seal me siis olime: keset ööd kiirtee ääres, 2 km Saksamaa piirini. Mõlemal pool teed oli mets. Selle öö veetsime Poola metsas tähistaeva all. Pinnas oli mõnus pehme ja ilm oli niivõrd soe, et magamiskotis hakkas palav! Hommikul tundsin, kuidas tahaks dushi alla!!! Aga see luksus pidi veel oma järge ootama..
Hakkasime kõndima, ületasime Saksamaa-Poola piiri. Kõndisime mitu mitu km. Palavus! ja kiirtee. Hoolimata sellest, et kiirteel ei tohi hääletada hakkasime seda siiski tegema, sest midagi muud nagu tol hetkel üle ei jäänud. Oh neid autojuhtide žeste.. hääletajad kiirtee ääres! Lõpuks lasime sealt jalga.. kõndisime mingi väikse Saksa külani! Palavus ja väsimus. Bensiinijaamast ostsime külma kakaod! Kui hästi see siis maitses!!!
Otsisime üles koha, kust saaks Berliini poole hääletada.