Häälega reisides ei saa plaane teha. Üks päev korraga.

Sellel ööl seal heki ääres ei maganud ma silmatäitki. Kiq magas. Kuulasin, kuidas autod öö läbi mööda vuhisesid ja mõlgutasin niisama mõtteid.. Jälgisin, kuidas öö läheb üle päevaks. Kell oli umbes 7, kui Kiq ärkas ja me oma kodinad kokku pakkisime ning lähedal olevasse bensukasse cappuccino't jooma läksime. Kui hästi see maitses. Tundsin kohe, et oleme Itaaliasse jõudnud. Itaallased ja nende kohvi valmistamisekunst.. super! Peagi olime Firenze sildiga tee ääres. Verona.. Firenze.. nagu me lõpuks aru saime, siis itaallasetele tundus selline vahemaa üksteisest Mammmma-mia kui kaugel! Hääletasime suhteliselt kitsa koha peal ja kui autod seisma jäid, siis tekkis meie pärast väike ummik! Aga itaallastel pole sellest sooja ega külma, kas nad takistavad kedagi või ei. Oh neid emotsioone ja žeste!! Peagi sõitsime mingi italiaanoga, kes kuulas romantilist Laura Pausinit ja uuris-puuris, kes me sellised oleme. Sain oma vajaka jääva keeleoskuse esimest korda proovile panna! Parli bene italiano, brava! Räägid hästi itaalia keelt, tubli!
Peagi leidsime end täiesti hullumeelsest kiirteerägastikust ja lihtsalt võimatu oli õiges suunas hääletama hakata.. kiirtee ääres olemine tundus kui surma minek, . täiesti tõsiselt! Olime ikka veel kusagil Verona lähedal.. kõndisime ja kõndisime ja ei teadnud, mida täpselt teha. Silt nagu näitas, et Modenasse saab sealt ja sealt aga jalgsi õige koha peale lihtsalt minna ei saanud! Päike kõrvetas, joogivesi pudelis oli soe ja õlad olid 10 kilosest seljakotist väsinud..
Lõpuks oli mõlemil juba kopp ees. Panime sildi kotti ja hääletasime niisama.. umbes 3. auto jäi juba seisma! Kergendustunne! Selle autoga suundusime seiklustesse. Juht oli elukutselt kloun. See oli mingi vana mikrobuss, mis oli täis kõikvõimalikke asju, mida ühe klouni elukutse juures vaja võiks minna. Ja loomulikult mitte sõnagi inglise keelt.. solo italiano!
Ta ei sõitnud küll sinna, kuhu me plaanisime (Modenasse), aga meil oli kopp nii ees ja mõtlesime, et lähme sinna, kuhu Jumal juhatab! Kõigepealt ütles kloun Gigi, et lähme Lazise linna, Garda järve äärde. Tal olla vaja seal spetacolo, etendus teha! Algul ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et ta tõsiselt oma elukutse esindaja on, aga.. Jõudsime kohale.. Lazise Garda ääres on nii ilus linn, antiigi hõnguline ja romantiline.. ja helesinine Garda järv! Paradiis. Istusime Kiqga järve ääres ja kõlgutasime jalgu vees, samal ajal kui Gigi oma showd tegi. Ta sõitis 4 rattaliste retro rullikatega ja tegi seda väga professionaalselt! Ta läks rahvale hästi peale. Etenduse lõppedes käis ta restost läbi ja ostis 3 suurt pizzat! Istusime vee ääres ja lasime hea maitsta! Päev otsa söömata, maitses see nii hästi!
Edasi suundusime Como järve äärde. Olin seal ka varem käinud. Tegime pilte ja peagi olime Milaanos! Milaano kesklinnas oli Gigi jälle uiskudel ja rahvaga naljatamas. Ma jätsin Kiq temaga sinna ja sain Albertoga kokku. Jalutasime, ajasime lolli juttu, togisime teineteist, naersime ja sõime gelatot! Gelato, ti amo! Mmmm:)
Varsti olime tagasi autos. Ütlesin, et tahaks mere äärde minna! Viareggio, here we come! Sõitsime poole ööni. Vahepeal tegime peatuse Genovas. Jalutasime öistel linna tänavatel. Nii soe oli.. kell 12 öösel oli umbes 30 kraadi! Ja kohe kui linna jõudsime, oli meil Kiqga esimene mõte, et tahaks siia ülikooli! Nii ilus linn.. see arhitektuur ja need vaated! Genova - mere äärne unistus!